Sidurpidur Reisipäevik


Lõpetuseks infot Kambodzast
veebruar 27, 2010, 16:37
Filed under: Kambodza nov 2009 | Sildid:

Rahvaarv            15 miljonit (80-90% khmeeri rahvusest)

Pindala                181 040 km2

Pealinn                Phnom Penh

Riigikeel              Khmeeri

Riigikord             Konstitutsiooniline monarhia

Rahaühik            Riel (KHR)

Religioon             95% budism

Kambodža piirneb läänest Tai, põhjast Laose, idast Vietnami ja lõunast Tai lahega. Kambodža suurim jõgi on Mekong, mis saab alguse Tiibetist ning voolab läbi Hiina, Birma, Tai, Laose, Kambodza, Vietnami ja suubub Lõuna-Hiina merre. Pikkus 4350 km.

Temperatuur jääb aasta läbi 21–35 °C vahele. Riigis on kaks põhilist aastaaega. Vihmaperiood kestab maist oktoobrini, mil temperatuur on keskmiselt 22 °C. Kuiv periood kestab novembrist aprillini, mil temperatuur tõuseb kuni 40 °C  aprillis.

Kambodža aladel kasvavad banaan, kautšuk, kookos, kapok, mango ja apelsin.

Kambodžas leiab loodusest punahunte, elevante, hirvi, pantreid, karusid ja tiigreid, lindudest kormorane, kurgi, papagoisid, faasaneid, samuti arvukalt mürkmadusid.

Peamine elatusallikas (59% inimestest) ja tähtsaim majandussektor on põllumajandus, peamiselt riisikasvatus.

9. sajandil tekkis Khmeeri Impeerium, mille õitseng kestis 15. sajandini. Esialgu oli linna pealinnaks Ângkôr, kuid pärast tailaste rüüsteretke 1432. aastal viidi see üle Phnom Penhi. Ângkôr jäeti peagi lõplikult maha ja kasvas džunglisse. Ebaedukad sõjad viisid riigi majanduse alla ja põhjustasid territoriaalseid kaotusi, kuid riik ise jäi püsima kuni 19. sajandi keskpaigani.

Aastal 1863 kuulutas Prantsusmaa Kambodža oma protektoraadiks. 1867 jagasid Tai ja Prantsusmaa Khmeeri riigi omavahel ära (Tai sai kaks provintsi ja Prantsusmaa ülejäänu). Kambodza jäi osaks Prantsuse Indo-Hiinast kuni riigi iseseisvumiseni aastal 1953. Teise maailmasõja ajal aastail 1941–1945 oli Kambodža okupeerinud Jaapan.

1969-1973 pommitas USA Vietnami sõja käigus ka Kambodzat üritades hävitada punakhmeeride vägesid. Ligi 2 miljonit khmeeri jäi sõja käigus koduta.

1975 tulid Kambodzas võimule punased khmeerid, mis tähistas neljaastase traagilise perioodi algust Kambodza ajaloos. Punaseid khmeere juhtis Pariisi ülikoolis kõrghariduse omandanud Pol Pot, kes rakendas riigis räige vägivaldse diktatuuri. Pea kogu rahvastik aeti linnadest välja ning rakendati tööle põllumajanduses. Hävitati vanad templid, meditsiinisüsteem, koolid, raamatukogud ja kõik läänekultuuriga seonduv. Üle (1-3) miljoni inimese (tollane rahvaarv kokku 8 miljonit) suri hukkamiste, ületöötamise, nälja ja haiguste tõttu. Sihikindla genotsiidi tulemusel tapeti kogu intelligents: kõrgharidusega inimesed, võõrkeelteoskajad, arstid, juristid ja õpetajad. Tapmise põhjuseks oli ainuüksi prillide kandmine, see oli võimu silmis selge intelligentsi tunnus.

Punased khmeerid kukutati võimult 1979.aastal tänu Vietnami sissetungile riiki. Lahingud eri piirkondades jätkusid kogu 1980-ndate jooksul ning lõplik rahu saabus alles 1991.aastal.

Kambodza on täna mitmeparteilise demokraatiaga kuningriik. Riigi elatustase on äärmiselt madal ning riik toetub suuresti välisabile.



Advertisements


Reisi kokkuvõtteks
veebruar 27, 2010, 16:36
Filed under: Kambodza nov 2009 | Sildid:

Kokkuvõtteks oli väga äge reis. Reisiprogramm oli hästi tihe, sest tahtsime kahe nädala jooksul näha võimalikult palju sellest riigist. Kui tahta mõnusat rannapuhkust, siis valiksin Kambodza asemel mõne kodule lähema riigi. Aktiivsele seljakotiga rändurile on see aga väga mõnus koht.

Paljud on küsinud, kas läheksid sinna uuesti tagasi? Jah, aga ilmselt mitte ennem kui paarikümne aasta pärast. Siis oleks huvitav vaadata, mis sellest riigist saanud on. Kas nad on kuidagi jalad alla saanud või on majanduslik olukord endiselt trööstitu. Üldjoontes on see riik nähtud ning tuleb avastada järgmisi kohti. Maailm on veel endiselt läbi käimata.

Kõige enam avaldas muljet heatahtlikud ja avatud inimesed. Väga tugevad peresidemed. Kusjuures perekonnaks on siin pigem suguvõsa. Hoolimata suurest vaesusest on inimesed ausad ja üksteisest hoolivad.

Kurvaks teeb inimeste madal haritus. Ma pole nii palju rumalaid inimesi oma elus näinud. See võib kõlada ülbelt, aga nii see on. Usun, et põhjus peitub punakhmeeride rezhiimis, mille käigus seitsmekümnendatel hävitati kogu riigi intelligents ja haridussüsteem. Et see riik kunagi jalule saaks on väga tähtis tugeva haridussüsteemi loomine (sisusse süüvimata tundus, et kooliharidus on juba igati au sees).

Lapsed on väga elurõõmsad ja positiivsed. Teismelised on mõnevõrra tõsisemad. Kahekümnendatest eluaastatest on inimesed juba väsinud nägudega. Elu Kambodzas ei ole kerge.

Loodan, et kui Kambodzasse 2030ndate paiku satun, siis on nii noored, keskealised kui vanemad inimesed on elurõõmsad. Näeme…



Teisipäev 1.12.2009 – Tagasi Eestisse
veebruar 27, 2010, 16:34
Filed under: Kambodza nov 2009 | Sildid: , , ,

Ja ongi käes tagasisõidu aeg. Peale hommikusööki võttis meid hotellist peale minibuss, mis toimetas meid suurde bussijaama. Sõitsime bussiga Sihanoukville’st pealinna Phnom Penhi. Sõime lõunasöögi linnas ning suundusime tuktukiga lennujaama.

Lennujaam üllatas oma puhtuse ja modernsusega. Air Asia lennutas meid Bangkokki. Seal pidime järjekordselt vormistama Tai viisa, et mõni tund saaksime lennujaamas ringi tuiata. Õhtuks sõin hamburgerit, Aasia toit enam sisse ei läinud. Liiga palju riisi, nuudleid ja teravaid kastmeid sai viimase paari nädala jooksul söödud.

Igavuse peletamiseks otsustasime minna lennujaama massaazhisalongi. Kristel lasi jalgu mudida, mina kaela ja selga. Oioi. Välja ilmus väga kurja näoga tüdruk. Oi kui valus oli. Pool tundi järjest. Nagu mina oleks süüdi olnud kõigis maailma hädades. Kui seanss lõppes, oli mul väga hea meel. Vähemalt ei keerand ta mu kaela kahekorra.

Hilisõhtul asusime lennukisse ning marsruudil Bangkok-Amsterdam-Praha-Tallinn jõudsime järgmisel päeval tagasi sügisesse Tallinnasse.



Esmaspäev 30.11.2009 – Logelemine Sihanoukville’s
veebruar 27, 2010, 16:33
Filed under: Kambodza nov 2009 | Sildid: ,

Hästi vaikne tshill-päev Sihanoukville’s. Ei viitsinud enam ringi tormata . Ilm oli ilus, lugesin läbi hotelli riiulist laenatud Kivirähu „Jumala lood“ ning alustasin Ivar Soopani „Tappev uudishimu“ lugemist. Viimase raamatu varastasin endale kaasa. Samas jätsin vastutasuks hotelli riiulile enda kaasa toodud Coelho „Palverännak: Maagi päevik“, mida isegi ei olnud veel lugenud. Ja et südametunnistus veelgi puhtam oleks, siis luban, et Soopani raamatu kingin ka sõbrale lugemiseks edasi.

Päev möödus mõnusalt logeledes ning lõppes õhtul jällegi ämbritest gintonicu joomisega. Kõik püsis kontrolli all.



Pühapäev 29.11.2009 – Laevareis Sihanoukville’s
veebruar 27, 2010, 16:33
Filed under: Kambodza nov 2009 | Sildid: ,

Olen vist ajavööndisse sisse elanud. Ärkasin koos päikesetõusuga, ehkki oleks saanud veel rahulikult 3 tundi hiljem ärgata. Esimene mõte oli, et tegelikult see ämbritest jookide müümine ei ole hotelli poolt väga hea idee. Hiljem kergendas enesetunnet eileõhtuste kaasvõitlejate veelgi hallimaid nägusid nähes.

Sõime hotellis hommikust ja sõitsime tuktukkidega sadamasse, et veeta päev laevareisil Sihanoukville lahel ja lähisaartel. Laev kuulus Rene Hollandlasest sõbrale ning reisiseltskond koosnes Beach Road Hotellis puhkavatest ligi paarikümnest Eesti ehitusettevõtjast. Soovijad said snorgeldada, laevalt vettehüppeid teha ja meres ujuda. Külastasime saart, kus lubati ekskursiooni vihmametsa. Pole ise varem vihmametsas käinud. Nüüd siis tean, et tegemist on keskmise Eesti võsaga. Ütleme nii, et matkale eelnenud turundus hollandlasest kapteni poolt võimendas ootused liiga kõrgeks.

Õhtust sõime hotellis ja mängisime täringumängu kuni uni võimust võttis.



Laupäev 28.11.2009 – Pealinnast Sihanoukville
veebruar 27, 2010, 16:31
Filed under: Kambodza nov 2009 | Sildid: , ,

Äratus kl 5:30, hommikusöök naaberhostelis Sunday’s, kus töötajad vaikselt üles ärkasid oma koikudest. Ettekandja oli jällegi megajuhm. Suutis mitu korda ära unustada, mida me tellisime (omlett ja kohv) ning lõpuks hosteliomaniku jõuliselt sekkumisel sai talle ta ülesanne selgeks. 🙂  Kuid omlett sai väga maitsev.

6:30 alustasime bussisõitumere suunas ning Sihanoukville jõudsime 4 tunniga. Beach Road Hotelli teadsid kõik tukijuhid ja bussijaamast hotelli sõitsime 1.50 dollari eest.

Tegime paaritunnise jalutuskäigu linna peal. Sihanoukville on kõigist Kambodzas nähtud piirkondadest kõige läänelikum, turistilikum, puhtam. Sellevõrra ka igavam. Kellele rannapuhkus hästi passib, siis on see õige koht. Ilm oli väga soe ning janu kustutamiseks proovisime ära ka suhkrurooja apelsini värskeltpressitud mahla. All pildil olev masin ongi suhkruroost mahla väljapressimiseks.

Tagasi hotelli jõudes tegime supluse basseinis, jõime bananasheikid ja läksime 6km jooksuringile. Tervisejooksjad on kohalike inimeste jaoks täielik eksootika, tegime neile kõvasti nalja.

Õhtust tahtsime süüa Lonely Planeti soovitatud Mama Cambodias, aga paraku on see restoran ilmselt oma uksed kinni pannud. Ei suutnud seda antud aadressilt leida.  Jalutasime tagasi hotelli. Ehkki kõht oli tühi ei olnud ta nii tühi, et süüa tänaval müüdavat kohalikku toitu:

Õhtustasime koduhotellis, mis pakkus üsna tavapärast Euroopa toitu. Oleks võinud veidi rohkem eestipäraseid toite ka olla. Peale kümmet päeva Aasia toidu peal oleks hea meelega pikka poissi või sousti-kartulit söönud.

Õhtusöök läks märkamatult üle trimpamismaratoniks. Rummkoola ja dzinntoonikut tassiti me lauda ämbritega. Nimelt on jooke võimalik tellida klaasis või siis paariliitrises ämbris, kus peotäis joogikõrsi sees. Ämbrist juua oli odavam ja ka seltskondlikum.

Hotelli üks omanikest Rene rääkis meile kohalikust eluolust ja äri ajamisest Kambodzas. Paraku ei saa kõike siin avalikult üles tähendada. 🙂 Hotellis töötab ka paar Eesti neiut ettekandjana, samuti hotelli manager on eestlane. Sihanoukvilles pidavat veel mitu eestlast olema oma äri käima lükkamas: majutus, ehitusmaterjalide müük jms. Väga vahva, et ettevõtlusvaimu jagub. Müts maha ka Beach Road hotelli omanike ees, kes on püsti pannud igati korraliku ja toimiva hotelliäri kodust sedavõrd kaugel.

Läksime mingil hetkel Kristeliga veel naabruses olevasse ööklubisse Utopia. Sama udune, kui allolev klubis tehtud pilt oli ka minu pilk.

Peatselt lugesime päeva lõppenuks ja kobisime magama. Enne seda ostsime miskipärast poest paki küpsiseid ja viisime need Beach Road hotelli baari sumisevale seltskonnale söömiseks.



Reede 27.11.2009 – Ban Lung’ist tagasi pealinna
veebruar 27, 2010, 16:29
Filed under: Kambodza nov 2009 | Sildid: , ,

Varahommikul oli pealinna suunduv minibuss meie võõrastemajja järgi tulnud.  Ehkki kohti oli bussis 11-le inimesele, mahtus sinna koos lastega kokku 15 inimest. Aga ei nurise, kõik toredad ja sõbralikud inimesed. Inimesed peale laetud, asus bussijuht muude reisi ettevalmistustega: kütuse tankimine, saia ja vee ostmine, cargopakkide pealevõtt, autotöökojas õhufiltri puhastamine jne. Ei tea miks seda ennem reisijate pealevõtmist ei saanud ära teha? Hiljem tegi ta aga kaotatud tunnikese kuhjaga tagasi. Plaanikohase 12 tunni asemel jõudsime pealinna 9 tunniga.

Tee peal tegime ühe ligi pooletunnise söögi- ja vetsupeatuse. Kohalikud ostsid kummalisi kobarasse punutud rohelisi kuubikuid, mida siis määratu naudinguga sööma asusid. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on palmilehtedesse keeratud toore kala kuubikutega. Kalale oli peale raputatud mingit tulise maitsega pipralist. Ilmselt see maitseaine hoidis ära kala suurema roiskumise (õues ju 30 kraadi sooja). Harutasime ühe kuubiku lahti aga süüa seda ei julgenud. Reis ju alles poole peal ja haiglate külastamine me plaanides ei olnud.  Selle asemel ostsime välimuselt suurt pelmeeni meenutavaid ampsakaid, mida kohalik oma tänavale seatud aurupotist ulatas. Maitses hästi. Lisaks ostsime veel bambuse toru, mille sisse oli surutud riis koos mingite seemnetega. Jällegi hea.

Bussis istus meie ees kahe istme peal neljaliikmeline pere. Ema-isa, umbes 6 aastane tütar ja alloleval pildil olev pesamuna. Eriti sügava mulje jättis vanem tütar, kes kogu päeva kestnud sõidu pidi veetma istme kõrval oleva kasti peal, ilma seljatoeta. Kusjuures üliebamugava sõidu ajal ei virisenud ta mitte hetkeksi. Vaikides ja leplikult talus kogu päeva ära. Pealinna jõudes premeerisime teda suure peotäie Eesti iiristega. Lapse õnn oli selle peale piiritu. Ja tema õnnelik nägu tegi südame soojaks pikaks ajaks. Muide peotäis iiriseid ei rännanud koheselt oma taskusse, vaid sealt sai enne iga bussis olnud laps ühe kommi. Tõeliselt hoolitsev ja lahke rahvas.

Pealinnas bussist väljudes piiras meid sisse terve parv tukijuhte. Küsimus, kas kuidagi oleks võimalik bussiga edasi Sihanoukville minna, ei äratanud neis tühjade pilkudega tüüpides mitte ühtegi mõtteraasu. Igaüks oli valmis meid ära viima, aga neil polnud õrna aimugi kuhu.

Läksime Fairyland külalistemajja, kus eelmiselgi korral ööbisime ning otsustasime mere äärde sõita järgmise päeva hommikul. Jalutasime õhtust sööma Khmer Borane restorani. Peale sööki jalutuskäik tagasi ja magama.